Tere tulemast tagasi!

Monday, January 30, 2017

     Kuna möödunud on väga väga pikk aeg (peaaegu aasta), siis otsustasin, et on aeg blogi juurde tagasi tulla. Ja kõige mõistlikum oleks ehk esialgu natukene rääkida, mis vahepeal üldse toimunud on. Nagu aru saate, siis olen täitsa elus :) Kuigi jah, eks vahepeal oli see tegelikult üsna piiri peal. Kõigest aga järgemööda.
  Kui õigesti mäletan, siis minu viimane postitus oli enne viimast ehk kuuendat keemiaravi. Kui aga Tromso haiglasse jõudsin, siis otsustas minu raviarst see viimane üldse ära jätta. Ta kartis, et ma lihtsalt ei pea seda vastu ja kuna vähk oli ilusti taganema hakanud, siis ei olnud seda otsust tal ilmselt ka väga raske teha. Siiski olin mõned päevad nende silma all ja siis võisin mõneks ajaks koju saada.
 Pärast kuud kodus olemist pidin tagasi minema, et alustada terve kuu pikkuse kiiritusraviga. Sel ajal sain elada haiglaga samas majas asuvas hotellis, mis minu jaoks tundus natukene parem, kui kogu aja haiglas olemine. Plaan oli paigas ja kui tuli aeg tagasi Tromsosse sõita, siis viidi mind sinna hoopis kiirabiga. Olin kodus olles väga nõrgaks jäänud ja tahtsin koguaeg ainult magada. See pani Taneli aga muretsema ja nii saadetigi mulle hoopis kiirabiauto järgi.
  Sõit kestis terve päeva ja mina magasin enamuse sellest lihtsalt maha. Polnud mingi probleem minu jaoks see kümnest kuueni ühes asendis olemine, ma olin küll pikali aga siiski turvavöödega kinni. Kohale jõudes kolistas autojuht mind koos voodiga natukene mööda haiglat ringi ja siis lõpuks sai aru, et pean hoopis hotellis olema. Ka sinna viis ta mind kogu kiirabiauto voodiga :)
 Öö möödus mul siiski üllatavalt hästi aga kui hommikul pidin esimesse kiiritusse minema, siis sain aru, et üksi ma ikkagi toime ei tule. Kutsusin omale haiglast õe appi ja pärast esimest seanssi viidi mind haiglasse ära. Edasi hakkas mu tervis järjest halvemaks minema, kuni ühel hetkel ärkasin justkui unest ja käes oli juuni. Möödunud oli terve kuu ilma, et ma sellest ajast ise midagi mäletaks. Ok, mäletan paari öist kukkumist, kuna jalad ei kandnud. Ka seda, et mulle pandi nina kaudu sond, et mind kuidagi toita saaks. Mäletan, et selle panemisega oli probleeme ja et selle üsna kiiresti ise välja kiskusin. Mäletan veel, et Tanel ja mu õde oma perega minu juures olid. Muidugi mäletan ma veel palju asju, mis hiljem välja tulid, et ei olnudki tõsi vaid minu ettekujutlus. Aga no see selleks. Arstid imestavad ikka siiani, et üldse sellest perioodist välja tulin. Pean suured tänud ütlema Tanelile, sest tema minu juures olekul olid mu näidud järjest paranema hakanud. Võib olla siis tundsin, et keegi on ikkagi minuga...
  Igaljuhul ärgates mõistsin, et mu jalad mind ei kanna ja pean uuesti käima õppima. Samuti jõudsid minuni ka mõned kurvad uudised, mis mind natukene asjade üle teisiti mõtlema panid. Nimelt oli vahepeal siit ilmast lahkunud minu laste kasuema. See on midagi sellist, mis minuni siiani päris kohale ei jõua. Teadsin, et ka tema põeb vähki, kuid et see lõpp nii järsult läks, seda ma ei suuda siiani uskuda. Muidugi ei tea ma tema elu-olu üksikasju, kuid alati lastega suheldes kuulsin ma tema häält taustal ja mulle tundus ta alati nii reibas. Ka kurvastas mind väga kui lugesin uudist Marjast. Ka tema võitlus samasuguse haigusega, mis minul, lõppes kurvalt. Need mõlemad uudised panid mind enda elus olemisele natukene rohkem tänulik olema ja nii ei suutnudki ma väga kaua enam seal haiglas olla. Tahtsin nii väga koju! Lõpuks olidki arstid valmis mind kodusele ravile lubama, tingimusel, et kohtuksin kindlasti füsioterapeudiga ja nii kui tervisega midagi valesti peaks olema, kohe oma perearsti poole pöörduksin. Õnneks oli mu tervislik pool korras ja sain keskenduda käima õppimisele.
  Esialgu oli muidugi väga raske. Kõik see, et ma suudaks iseseisvalt püsti seista, rääkimata trepist üles magamistuppa pääsemisest. Paari kuuga sain ennast iseseisvalt liikuma ja septembris tuli kätte esimese kontrolli aeg. Selleks pidin ma ära käima MRI-uuringul ja uuesti Tromsosse sõitma. Seal läks kõik hästi ja pärast seda sõitsime me kohe otse Eestisse. Nii hea oli peret ja sõpru näha. Palju ma küll ringi liikuda ei suutnud, kuid natukene Taneli abiga ikka.
 Tagasi koju jõudes alustasin ma uuesti teraapiaga ja elasingi päev korraga. Nii kuni järgmise kontrollini detsembris. Jälle tuli ette võtta reis Tromsosse ja mõned päevad seal veeta. Õnneks on mulle igal käigul suureks abiks Tanel, sest üksi ei suudaks ma neid lennujaamu, taksosõite jne ära teha. Uued proovid antud ja kõik arstid läbi käidud, sain ma jälle koju tagasi. Kuni tuli uudis arstilt. Päev enne jõule sain temalt kirja, nad kahtlustavad, et lümfoom on tagasi. Seda uudist mul eriti palju aega seedida ei olnud, kuna jõulud olid käes ja pea kogu mu pere oli meiega siin Norras. Vaene Tanel kokkas meile suurepärase Eesti toiduga õhtusöögi, pärast seda jagasime kingitusi ja veetsime niisama mõnusalt aega. Nagu ikka jõuludel tehakse.
 Kui jõulud ja aastavahetus läbi, ootas mind ees uus reis Tromsosse kontrolli. Seekord tehti veel rohkem proove. Viimasena kohtusin veel ühe oma raviarstiga, kes rääkis mis juhtuma hakkab, kui tulebki välja, et vähk on tagasi. Pärast seda saadeti mind jälle koju vastuseid ootama. See aeg oli üsna jube. Arutasime Taneliga läbi, mis saab kui mind enam ei ole, ütesin talle niiöelda oma "viimased soovid". Lõpuks sain kõne aga kuna testide tulemused erinesid üksteisest, siis pidin JÄLLE sinna tagasi sõitma. Seekord viimasele võimalikule testile ehk biopsiale. See ei tundunud väga mõnus protseduur aga õnneks sain ma terve selle aja narkoosi all olla. Arst rääkis sellest, kui operatsioonist ja see sõna kohutas mind veelgi rohkem. Kõik läks ikkagi hästi ja pärast toibumist ootas mind hotellitoas sushi. Sellest tunnen ma siin Norras olles küll väga puudust. Olgugi, et Bodost seda saaks ja korra oleme seal sushit isegi proovinud, kuid kahjuks ei jätnud see just eriti eredat mälestust :)
 Enne kui koju saime, nägin veel oma arsti (seda kõige kõrgemat, kes minuga tegeleb) ja tema suhtumine pani meid natukene kergemini hingama. Ta ei ole enam nii kindel, et lümfoom tagasi on, kuid loomulikut tuleb siiski ära oodata vastus laborist. Seda ma nüüd siin siis ootan. Kohe kohe peaks see ka tulema.
  Sellest vastusest sõltubki nüüd väga palju, mis saama hakkab. Ja see puudutab väga paljuski ka blogi. Praegu plaanin küll rohkem aega blogiga tegeleda ja pean ennast suutma ka korralikult liikuma saada. Ehk aitab see uus tuhin jõusaalis käimisega ja selle postituse avaldamine.

PS! Väike uuendus kõigile põidlahoidjatele ja niisama blogisse "piilujatele" !
  Sel nädalal saime ka biopsia vastuse kätte. MUL EI OLE LÜMFOOMI TAGASI! Jeiiiii!!!
Kõik läheb edasi plaanipäraselt ja ma saan rahulikult keskenduda trennile.


You Might Also Like

7 kommentaari

  1. Oehh. Ei oskagi kohe midagi öelda. Aga ühte ma tean! Sa oled nii suurt elujõudu täis, et see paha haigus sinu kehas lõpuks lämbub selle kätte.
    Minu pere on mõtetes sinuga, kallis sõbranna! Ehk õnnestub, millalgi külla ka jälle tulla, kui oled taastumas.
    Musikallipai!��

    ReplyDelete
  2. Sattusin praegu täiesti juhuslikult Sinu blogisse, aga tahtsin öelda, et oled väga vapper ja pea vastu! Kallipai! :)

    ReplyDelete
  3. Aitäh Teile mõlemale ilusate sõnade eest!
    Just sellised kommentaarid mõjuvadki positiivselt ja tekitavad tunde, et ma ei kirjutagi ainult iseendale :)

    ReplyDelete
  4. Kulla Merili, mul on hea meel, et sa endiselt olemas oled!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kullake! Seda on nii hea kuulda/lugeda :D

      Delete
  5. Kallis Merili, pea vastu ja ole ikka sama tugev edasi nagu oled sa seda olnud! Suured kallistused sulle sinna. Kaire

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kallis Kaire! Ja suured kallistused Teile vastu ka!

      Delete