Hello there.... It has been a while!

Friday, January 29, 2016

   No niii..... Vahepeal on tõesti palju aega möödunud. Kes mind natukene lähemalt teab või instagramis jälgib, see ilmselt teab põhjust miks blogist eemal olen olnud. Kes veel aga ei tea, siis täna ma sellest natukene juttu teengi.

 Nagu ma paaris viimases postituses ka kirjutasin, siis olin aasta lõpus juba väga pikalt haige olnud, maadlesin igasuguste valude ja üldise VÄGA halva enesetunde käes ikka väga pikalt. Kui viimases postituses mainisin kaua oodatud operatsiooni, siis 16 detsember ma sinna teele ka asusin. Ja pean mainima, et just sellest päevast keerati kogu mu senine elu täiesti pea peale! Just sellest ajast alates olen ma rohkem aega veetnud haiglas kui kodus. 
 Loomulikult mulle sel päeval mingit operatsiooni ei tehtud, kuna kuuajase vahega tehtud pildid erinesid üksteisest kui öö ja päev. Samuti oli mu üldine tervislik seisund kordi hullemaks läinud ja mind oli vaja haiglasse sisse jätta. Esimese asjana tehti mitmeid vereülekandeid ja siis hakati lõpuks uurima, mis mul siis tegelikult viga on. Uued uuringud ( röntgenid, MRI, biopsia, luuüdi proov, jne), tohututes kogustes vereproove, see kõik tähendas jälle vastuste ootamist ja teadmatust, mis on ju tegelikult kõige hullem. Kui lõpuks siis uudised tulema hakkasid, ei olnud need just kõige meeldivamad. Jõuludeks oli esialgne vastus käes ja see näitas lümfoomvähki. Mis see täpselt on, seda ma siin pikalt kirjutama ei hakkaks ( kel huvi on saab ju googeldada või näiteks lugeda http://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/68-luemfoom ) aga kuna vähk on vähk, siis seda ravida saab vaid keemiaraviga. Selleks, et saaksin võimalikku parimat ravi, lennutati mind Bodø haiglast Tromsø Ülikooli haiglasse ( juttude järgi pidi see olema parim koht vähiraviks kogu Euroopas).
 Ühesõnaga .... Siin ma nüüd siis olen. Nüüd siis juba kolmas kord. Vahepeal olen saanud käia mõned korrad kodus ka. On olnud paremaid ja ka halvemaid päevi aga nii hull kui kartsin ei olegi. Kui väga palju on just filmidest mulje jäänud, et kui keemiaravi, siis ilmselt oksendad koguaeg. Mina olen oksendanud vaid ühe korra. Õnneks! Arstide jutu järgi seda tänapäeval väga palju enam ei juhtu, kuna selle vastu on igasugu võimalikke tablette väga palju. Nagu ka kõikide muude kõrvalnähtude vastu. Kõige raskem juhus on siis, kui tekivad haavandid ( suhu, söögitorusse, kõhtu). Minul see nüüd juhtus. Tõesti ei ole hea tunne! Tänu sellele olingi eelmine nädal kodus olles põhimõtteliselt söömata/joomata, mille tulemuseks mind jälle haiglasse tagasi viidi. Seal turgutati mind jälle normaalseks tagasi ja sellest esmaspäevast olen jälle võimeline iseseisvalt sööma. Aga, et täna alustati mul kolmandat keemiaravi kuuri, siis see võib tähendada jälle ka uusi haavandeid. Õnneks on arstidel selleks korraks mulle rohkem igasugu ennetavaid vedelikke varunud, nii et ma väga väga loodan, et saan seekord ilma haavanditeta läbi. 
  Muudest kõrvalnähtudest ka.... Ehk siis mu välimusest.... Jah, näen välja ka nagu haige inimene! Kaal on kõige madalam olnud 46 kg ( Te ei kujuta ette, kui raske on kaalus juurde võtta! Olen õnnelik iga tulnud kilo pärast!) ja täna hommikuse seisuga oli see 48 peale tõusnud :)
 Juuksed hakkasid välja langema vaikselt juba peale esimest kuuri ja tänaseks olen oma viimsedki udemed lihtsalt maha ajanud. Uus look on KIILAKAS! Esialgu oli ikka väga võõras peeglisse vaadata. Parukaid ma veel kandnud ei ole ( mul on neid kaks), sest eelistan mütsi, mis on tunduvalt mugavam.
 Nahatoonis ma ka veel erilisi muudatusi märganud ei ole, küll aga kuivan tohutult. Peaksin vist ennast koguaeg kreemitama ja poputama aga praegu ma lihtsalt ei jaksa ja viitsi ( loodan, et see mulle halvasti kätte maksa). Kui enesetunne parem, siis jõuan ennast kreemitada/õlitada küll. 
   Aga jah, ega ma rohkem millestki kirjutada ei oskagi.
Tahtsin vaid teavitada, et olen ikka veel elus ja plaanin ikka ka blogi juurde kunagi tagasi tulla.
Loodan, et Te ei pahanda aga ilmselt hakkab kõige muu sekka ka nüüd neid minu ravi puudutavaid postitusi tulema. Ärge kartke, masendama ma siin ei hakka, püüan ikka positiivne olla :D
    
   Olge paid mu kullakesed,
                             Teie Merili! 

You Might Also Like

12 kommentaari

  1. Soovin sulle rahu ja usku, saad iga päevaga tervemaks!

    ReplyDelete
  2. Rohkelt jõudu Sulle! Kuigi ma Sind ei tunne, siis aeg ajalt mõtlen, et kuidas Sul läheb ja soovin, et tervis korras oleks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on nii nii armas sinust! Aitäh heade soovide eest!

      Delete
  3. Mina soovin palju palju häid mõtteid ja suunan tervist Sinu poole! Ole tugev!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Tervist ja häid mõtteid on vaja :D

      Delete
  4. Jõudu ja jaksu sulle ning hoian pöialt et kõik paremuse poole läheb ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh!
      Õnneks hakkab vist tasapisi paremuse poole minema ka :)

      Delete
  5. Kallike, sa ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin, et sa jälle terve oleksid. Ma pole kohanud sinust armsamat, siiramat ja lahkemat inimest, ning tean, et sa pead terveks saama. Meie maailm vajab sind. Kallistan kõvasti!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armsaid sõnu pole ma juba ammu kuulnud!
      Aitäh sulle kullake!

      Delete
  6. Kallis Merili, kui Sinu Instagramist sain teada, et oled haigeks jäänud, siis olen sellest ajas Sinu peale nii palju mõelnud ja oma häid mõtteid Sinu poole saatnud. Ma olen luterlane ja harjunud õhtul palve lugema, seega tea, et Sa oled nii minu mõtetes kui palvetes. Mäletan meie põgusat kohtumist, siis oli kõik vist veel hästi? Igatahes hoian Su blogil silma peal. Seniks maailma kõige kõvem virtuaalne kallistus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh armas Stella!
      Just sellised kommentaarid annavadki jõudu juurde, et lõpuni võidelda.
      Kui septembris kohtusime, siis olin just haigeks jäänud, kuid tõeline põhjus avastati alles detsembris. See oli raske kuu. Nüüd tuleb vaid üks keemiaravi veel ära teha ja siis ehk saab hakata taas kosuma.
      Suured kallistused vastu ka!

      Delete