Diagnoos & Meenutusi suvest

Saturday, November 07, 2015

            Ok, jälle on üks vaikne nädal blogis möödunud, kuigi tegelikkuses on selle nädalaga üsna palju toimunud. No kas just palju aga väga olulist küll. Püüangi siis natukene JÄLLE selgitada, mis toimub ja siis jagada Teiega hoopis oma meenutusi suvest ühe pildipostituse näol.

Alustan siis sellest, et kui eelmine postitus hõiskasin oma paremast enesetundest, siis see oli vaid korraks. Juba järgmine päev oli jälle VÄGA hull olemine ja see hakkas jälle iga päevaga halvenema. Tagasi tuli palavik ja näovalu ajas lausa nutma. Nii ma siin siis piinlesin päevad ja ööd (mis olid eriti hullud), kui päev enne oma viimast antibiootiukmi tableti võtmist otsustasin helistada oma Bodo arstile ja kokkulepitud aega ettepoole paluda tõsta. Lihtsalt ei suutnud enam olla. Tegelikult ei suuda ma enam olla juba kaua aega aga mõnel päeval järsku nagu tuleb see power (nagu tänagi, kui seda postitust kirjutan). Igaljuhul arsti aega muuta polnud võimalik ja ka telefoni teel ma temaga ühendust ei saanud. Selle peale vihastas Tanel, kes tuli töölt korraks ära, et mind jälle meie kohalikku arstikeskusesse viia. Vihastas sellepärast, et ta on Norra arstides juba nii pettunud ja ilmselt ei suuda ta mind sellistes piinades enam näha. Iga kord maksan ainult suuri teenustasusid aga reaalset abi ei suuda keegi anda. Mina enam kurjustada ei jaksa. 
Leinesfjordi arstikeskuses sain jälle pikalt oodata aga lõpptulemuseks oli see, et LÕPUKS OMETI hakkasid nad seal aru saama, et mu enesetunne on ikka väga halb ja lihtsalt tabletid ei aita. Sain omale Bodo arsti juurde aja järgmiseks hommikuks. Kogu selle kahe ja poole kuu jooksul, mis ma siin arstide vahet jooksnud olen, ei ole mulle kordagi tehtud ei röngenit ega mingeid uuringuid. Ka verd on võetud vaid kaks korda ja sedagi näpuotsast. Mis tulemusi niimoodi näha saab!
Nüüd uuesti Bodo arsti juurde minnes, olin kindel, et mingite tablettidega ma seal jälle tagasi ei tule. Nõuan kasvõi seda, et mul miskit moodi see jama sealt välja võetaks. Kindluse mõttes palusin ka Tanelil minuga kabinetti kaasa tulla, et ma ikka ei nõrkeks. Ja siis hakkas see uurimine pihta.
Esimene teada saamine oli see, et ilmselt on mul ühte kõrva tekkinud kondents. ILMSELT - seda sõna kuulsin ma üsna tihti. Edasi tuimestati mu nina seestpoolt adrenaliiga, et saaks kaameraga ninasisemust lähemalt uurida. Tuimestus küll aitas aga etteruttavalt ütlen, et kui see kaduma hakkas, siis sellist valu pole ma oma näos mitte kunagi tundnud (isegi kui kunagi võõra inimese käest rusikaga silmaauku sain, ei olnud see valu nii hull, vähemalt ei mäleta et oleks olnud). Seda valu, mis ma nüüd kannatama pidin, ei soovi ma isegi mitte oma suurimale vihavaenlasele ka mitte (mitte et mul sellist inimest oleks). Kõige hullem, et ei olnud sellest tuimestamisest erilist tolku ka, sest midagi targemaks ikka ei saadud. Tuimestuse taandumine toimub aga tänase päevani (täna on kolmas päev).
Järgmine asi, mida nüüd tegema hakati oli see, et saada mulle aega mingisugusele uuringule. Tavaliselt seda samaks päevaks ei saa aga kuna me elame üsna kaugel, siis nad proovisid mind kuskile vahele ikka susada. Selleks aga pidin ootama telefoni kõnet, mis võis võtta lausa mitu tundi.
Selle aja veetsin ma autos magada püüdes aga kuna just see aeg oli tuimestuse taandumise algus, siis olid need mu piinarikkaimad tunnid ever.
Lõpuks saime ka selle oodatud kõne ja sain oma uuringu tehtud. Tulemus, mis sealt ilmnes võttis sõnatuks.
Peale tugevalt kinni paistetanud nina ja tatti täis põse tuli veel välja minu jaoks üks hullemaid diagnoose elus üldse. Kõige selle taha on kasvanud mingi kasvaja, mis tekitabki seda piinavat valu mu näos. Arsti jutu järgi ei ole tegemist pahaloomulise asjaga ja seda saab operatsiooniga eemaldada. Aga sel hetkel, kui ma kuulsin sõna "tumor" ei suutnud ma enam selge peaga mõelda. Ma ei osanud eriti palju midagi tarka küsida ja tulin kabinetist välja teadmisega, et umbes kuu pärast lähen operatsioonile ja seni võtan jälle neid samu antibiotikume, mis juba varem mingit toimet ei avaldanud.
Nüüd ma siin siis istun ja püüan mõelda positiivselt, et VAID kuu aega veel ja siis peaksin ma oma piinadest vabanema. Palju on abiks ka mu sõbrad valuvaigistid, sest neid võin ma lausa 1500 mg korraga sisse võtta ja nii neli korda päevas. Ma pole mitte kunagi julgenud üle 1000 võtta aga nüüd võin rahulikult pilve tablettidest pilve jääda :)
Mine tea, mis selle kuu jooksul veel toimuda võib, nii et mingeid blogimise lubadusi ma ei hetkel ei anna. Parimatel päevadel ehk tulen oma mõtteid siia tuulutama. Nagu näiteks täna...

Täna tahangi natukene meenutada ühte mõnusat päeva suvest, kui Taneliga ringi sõitsime. Eriti kaugele me ei läinudki, sest ööbima tahtsime me ikkagi koju tagasi tulla. Võtsime suuna Bognes'i poole ja uudistasime ka mõnda vahepealset kohta. Jagan ka Teiega neid pilte, mida sel päeval tegin ja rohkem pikemaks ma seda juttu ajama ei hakkagi. Niigi sai piisavalt juba.
Vot selline pikk postitus siis saigi täna.
Ärge siis mind veel päris maha kandke, sest arvan, et kui lõpuks sellest kõigest välja tulen, siis olen tugevam, kui kunagi varem :D

You Might Also Like

0 kommentaari