Outfit of the day

OOTD #115 14.09.2015

Saturday, November 28, 2015

          Kiiresti püüan nüüd Teieni tuua ka need outfitid, mida septembris Eestis olles kandsin. Ei midagi erilist, nagu ikka :D
Pluus - Reserved
t-särk - mingi kaltsukas
Seelik - H&M
Kingad - Järve Keskuse II korruse  riidepood (nime ei mäleta)
Sel õhtupoolikul sattusime me nägema ka ühte super ilusat päikeseloojangut.
Üldse oli väga mõnus tunne jälle kodus olla ja et Kopli kant on mulle millegipärast väga hingelähedane, siis naudin neid kordi väga, kui sel pilte tegemas käime.

Uus/New

H&M Cosmetics

Thursday, November 26, 2015

         Tasapisi hakkan ennast jälle inimesena tundma ja täna otsustasin, et proovin üle pika pika aja blogile aega pühendada. Seni olen poole silmaga ainult teiste blogisid jälginud. Ok, umbes kuu-kaks tagasi oli aeg, kus ma ei suutnud isegi seda teha. Päris ausalt öeldes tekkisid mul vahepeal isegi sellised halvad mõtted, et kas ma üldse enam sellega (blogimisega) tegeleda tahangi. Lihtsalt ei ole seda jõudu ja innustust eriti pikalt praegu arvuti taga istuda. Samas oleks nii palju Teiega jagada. Õnneks sai positiivsem pool siiski võitu ja siin ma nüüd siis jälle olen. Alustan siiski tasa ja targu ja igapäevaseid postitusi kohe ei luba.

Alustangi siis mõnest uuest asjast, mis ma endale septembri alguses sünnipäeva puhul lubasin.
Mitte palju aega enne minu septembri kuist H&M sattumist olid nad just alles välja tulnud uue kosmeetikasarjaga ja loomulikult tahtsin ma kangesti seda proovida. Et aga Eestisse sõit oli kohe kohe ukse ees, siis päris hulluks ma minna ei saanud. Hea meelega oleks suurema hunniku kokku krabanud. Mitte et seda nüüd nii väga vajanud oleksingi! Oh well... Et aga sünnipäev oli kohe kohe käes, siis viis asja ma endaga koju kaasa ikkagist tõin.
Minu valikuks osutusid kolm puudrilist toodet ja kaks huuletoodet. Eriti põnev oli Lip Fixation Primer. Ma ei olnud sellist toodet kunagi varem proovinud, nii et see oli minu jaoks midagi täiesti uudset. Teiseks valisin ma omale ühe üsna sügisese ja julget tooni (015 Mauveine Queen) Cream Lip Colour huulepulga, mis esimeste katsetuste järgi väga meeldib. 
Immaculate Compact Foundation ja True Matte Finishing Powder olid kaks toodet, mis valisin üsna riskantselt. Nimelt oli kogu sari Bodo H&Mis alles nii värskelt välja pandud, et väga paljudele toodetele ei olnud veel testreid juurde pandud. Ja kuidas sa ostad puudrit ilma õiget tooni nägemata. Lootsin, et paki peal olev toon vastab ka tegelikkusele ja otsustasin proovida toone vastavalt Golden Beige ja Ivory. Õnneks väga mööda ei pannudki.
Kõige kindlamini teadsin ma, et tahan proovida nende Hi-Definition Invisible Powder'it. Seda toodet olen ma neist kõigist ka kõige rohkem kasutanud ja seda soovitaksin ma küll teistelegi. Kuigi ma viimaste kuude jooksul eriti palju kosmeetikat kasutanud ei ole, siis sellest hoolimata on see kindlasti minu uus suur lemmik. Puuder on täiesti läbipaistev ja matistab/kinnitab igasuguse jumestuskreemi perfektselt. 
Kripeldama jäi veel üks lauvärv, mida ma nüüd uuesti poole silmaga otsides enam leida ei suuda. Miks ma seda siis küll ära ei ostnud, ometi oli see mul ju lausa näpuvahel!!! Oh mind rumalat! Ilmselt tulevikus ma selle jahile veel lähen ka :)

Üldmulje on mul H&M uuest kosmeetika sarjast jäänud väga hea. Kuid nagu ma juba mainisin, siis eriti palju ma neid kasutada veel ei ole saanud. Täitsa hämmastav, ma olen juba kaks kuud ilma meigita ringi liikunud. Põhiliselt küll kodus teki alt alla korrusele diivanile ja vastupidi aga ka näiteks pärast Bodos arsti juures käimisi mõnes poes niisama ringi vaadates.
Tunnen meigist tegelikult tohutust puudust aga samas näen, et see meigivaba aeg on mu näonahale mõjunud lihtsalt imeliselt. Vähemalt mõni hea asi ka selle kõige halva juures :D

Outfit of the day

OOTD #114 08.09.2015

Friday, November 13, 2015

Täna näitan Teile seda riietust, millega Eestisse sõidu ette võtsin.
Kuna teadsin, et väga palju tuleb autos istuda, siis valisin selga midagi mugavat ja lihtsat. Need mustad New Yorkeri püksid on mu ühed lemmikuimad. Näevad väga khuulid välja ja on super mugavad. Olengi kõik oma ekstra pikad sõidud nende pükstega teinud, sest need on lihtsalt kõige mugavamad püksid üldse. Kes mäletab, siis isegi bussisõit Prahasse oli nendes pükstes. Outfiti pilte sellest päevast näeb SIIT.
Selle reisi teise päeva olin siiski vähe teiste riietega, kuid kahjuks ei jõudnud ma sellest komplektist pilte teha.
Pluus & t-särk - BruktButikk
Püksid - New Yorker
Saapad - Saksamaalt tellitud

Pildipostitus/Picture Post

Minu päev

Thursday, November 12, 2015

               Täna toon Teieni jälle ühe pildipostituse. Seekord minu sünnipäeva päevast. See oli küll kaua aega tagasi aga mõnus ja meeldejääv päev sellest hoolimata.
Just eelmisel päeval tulid Taneli vanemad meile siia Norra külla ja võtsimegi kohe järgmisel päeval plaani natukene neile ümbruskonda näidata. Saime ka ise mõnda uut kohta uudistada. Näiteks ei olnud me varem lähedal asuvat koobast uurimas käinudki. Nüüd võtsime me ennast kokku ja isegi Taneli isa (kellel on põlved ikka väga läbi) suutis kogu ronimise ette võtta.
Sinna koopasse viis üsna palju üles mäkke ronimist vajav rada. Isegi mina olin vahepeal juba alla andmas aga mõtlesin, et ei saa Taneli isast ju kehvem olla. Kui tema oleks pooleli jätnud, siis mina kindlasti ka :) Lõpuks sinna üles me jõudsime, koopas ära käisime ja peaaegu elusalt ka alla tagasi tulime. Peaaegu käib minu kohta, kuna suutsin alla tulles natukene jala välja väänata. Käi veel ketsidega matkamas!
Minu esimene sünnipäevaks saadud lilleke :D Selle kinkis mulle Taneli isa ja see on minu arvates üks armsamaid kingitusi üldse.
Selline lihtne päev mul oligi. Pärast ronimisi lonkasin koju tagasi, kus sõime kõhud punni ja maiustasime Eestist toodud koogiga :)

Oh kus ma igatsen selliseid aegu, kus mul jätkus energiat kasvõi riidesse panekuks. Praegu võtab isegi hommikumantli selga panemine ja trepist alla minek selja märjaks.


Pildipostitus/Picture Post

Diagnoos & Meenutusi suvest

Saturday, November 07, 2015

            Ok, jälle on üks vaikne nädal blogis möödunud, kuigi tegelikkuses on selle nädalaga üsna palju toimunud. No kas just palju aga väga olulist küll. Püüangi siis natukene JÄLLE selgitada, mis toimub ja siis jagada Teiega hoopis oma meenutusi suvest ühe pildipostituse näol.

Alustan siis sellest, et kui eelmine postitus hõiskasin oma paremast enesetundest, siis see oli vaid korraks. Juba järgmine päev oli jälle VÄGA hull olemine ja see hakkas jälle iga päevaga halvenema. Tagasi tuli palavik ja näovalu ajas lausa nutma. Nii ma siin siis piinlesin päevad ja ööd (mis olid eriti hullud), kui päev enne oma viimast antibiootiukmi tableti võtmist otsustasin helistada oma Bodo arstile ja kokkulepitud aega ettepoole paluda tõsta. Lihtsalt ei suutnud enam olla. Tegelikult ei suuda ma enam olla juba kaua aega aga mõnel päeval järsku nagu tuleb see power (nagu tänagi, kui seda postitust kirjutan). Igaljuhul arsti aega muuta polnud võimalik ja ka telefoni teel ma temaga ühendust ei saanud. Selle peale vihastas Tanel, kes tuli töölt korraks ära, et mind jälle meie kohalikku arstikeskusesse viia. Vihastas sellepärast, et ta on Norra arstides juba nii pettunud ja ilmselt ei suuda ta mind sellistes piinades enam näha. Iga kord maksan ainult suuri teenustasusid aga reaalset abi ei suuda keegi anda. Mina enam kurjustada ei jaksa. 
Leinesfjordi arstikeskuses sain jälle pikalt oodata aga lõpptulemuseks oli see, et LÕPUKS OMETI hakkasid nad seal aru saama, et mu enesetunne on ikka väga halb ja lihtsalt tabletid ei aita. Sain omale Bodo arsti juurde aja järgmiseks hommikuks. Kogu selle kahe ja poole kuu jooksul, mis ma siin arstide vahet jooksnud olen, ei ole mulle kordagi tehtud ei röngenit ega mingeid uuringuid. Ka verd on võetud vaid kaks korda ja sedagi näpuotsast. Mis tulemusi niimoodi näha saab!
Nüüd uuesti Bodo arsti juurde minnes, olin kindel, et mingite tablettidega ma seal jälle tagasi ei tule. Nõuan kasvõi seda, et mul miskit moodi see jama sealt välja võetaks. Kindluse mõttes palusin ka Tanelil minuga kabinetti kaasa tulla, et ma ikka ei nõrkeks. Ja siis hakkas see uurimine pihta.
Esimene teada saamine oli see, et ilmselt on mul ühte kõrva tekkinud kondents. ILMSELT - seda sõna kuulsin ma üsna tihti. Edasi tuimestati mu nina seestpoolt adrenaliiga, et saaks kaameraga ninasisemust lähemalt uurida. Tuimestus küll aitas aga etteruttavalt ütlen, et kui see kaduma hakkas, siis sellist valu pole ma oma näos mitte kunagi tundnud (isegi kui kunagi võõra inimese käest rusikaga silmaauku sain, ei olnud see valu nii hull, vähemalt ei mäleta et oleks olnud). Seda valu, mis ma nüüd kannatama pidin, ei soovi ma isegi mitte oma suurimale vihavaenlasele ka mitte (mitte et mul sellist inimest oleks). Kõige hullem, et ei olnud sellest tuimestamisest erilist tolku ka, sest midagi targemaks ikka ei saadud. Tuimestuse taandumine toimub aga tänase päevani (täna on kolmas päev).
Järgmine asi, mida nüüd tegema hakati oli see, et saada mulle aega mingisugusele uuringule. Tavaliselt seda samaks päevaks ei saa aga kuna me elame üsna kaugel, siis nad proovisid mind kuskile vahele ikka susada. Selleks aga pidin ootama telefoni kõnet, mis võis võtta lausa mitu tundi.
Selle aja veetsin ma autos magada püüdes aga kuna just see aeg oli tuimestuse taandumise algus, siis olid need mu piinarikkaimad tunnid ever.
Lõpuks saime ka selle oodatud kõne ja sain oma uuringu tehtud. Tulemus, mis sealt ilmnes võttis sõnatuks.
Peale tugevalt kinni paistetanud nina ja tatti täis põse tuli veel välja minu jaoks üks hullemaid diagnoose elus üldse. Kõige selle taha on kasvanud mingi kasvaja, mis tekitabki seda piinavat valu mu näos. Arsti jutu järgi ei ole tegemist pahaloomulise asjaga ja seda saab operatsiooniga eemaldada. Aga sel hetkel, kui ma kuulsin sõna "tumor" ei suutnud ma enam selge peaga mõelda. Ma ei osanud eriti palju midagi tarka küsida ja tulin kabinetist välja teadmisega, et umbes kuu pärast lähen operatsioonile ja seni võtan jälle neid samu antibiotikume, mis juba varem mingit toimet ei avaldanud.
Nüüd ma siin siis istun ja püüan mõelda positiivselt, et VAID kuu aega veel ja siis peaksin ma oma piinadest vabanema. Palju on abiks ka mu sõbrad valuvaigistid, sest neid võin ma lausa 1500 mg korraga sisse võtta ja nii neli korda päevas. Ma pole mitte kunagi julgenud üle 1000 võtta aga nüüd võin rahulikult pilve tablettidest pilve jääda :)
Mine tea, mis selle kuu jooksul veel toimuda võib, nii et mingeid blogimise lubadusi ma ei hetkel ei anna. Parimatel päevadel ehk tulen oma mõtteid siia tuulutama. Nagu näiteks täna...

Täna tahangi natukene meenutada ühte mõnusat päeva suvest, kui Taneliga ringi sõitsime. Eriti kaugele me ei läinudki, sest ööbima tahtsime me ikkagi koju tagasi tulla. Võtsime suuna Bognes'i poole ja uudistasime ka mõnda vahepealset kohta. Jagan ka Teiega neid pilte, mida sel päeval tegin ja rohkem pikemaks ma seda juttu ajama ei hakkagi. Niigi sai piisavalt juba.
Vot selline pikk postitus siis saigi täna.
Ärge siis mind veel päris maha kandke, sest arvan, et kui lõpuks sellest kõigest välja tulen, siis olen tugevam, kui kunagi varem :D