Seletuskiri!

Friday, October 30, 2015

Üle pika pika aja olen jälle tagasi! Vähemalt korraks.
Täna mõtlesingi ennast veidi kokku võtta ja kirjutada sellest, mis vahepeal toimunud on ja millest ka see pikk vaikus siin blogis.
Ei, ma ei ole blogimist kõrvale heitnud, lihtsalt terve oktoobri kuu ei ole meie perele just eriti tore kuu olnud ja tänu sellele ei olegi ma siin eriti aktiivne olnud.
Kuna ma blogis oma pere asju üldjuhul väga avalikult ei aruta, siis need teemad jäävad ka täna tahaplaanile. Nii palju vaid ütlen, et ei ole just eriti meeldiv kuulda oma last läbi telefoni piinlemas ja nutmas, teades, et ainuke asi mida siit teha saan, on lihtsalt tema kõnedele vastata, teda kuulata ja tema jaoks niimoodigi olemas olla. Nii mitmedki korrad oli tahtmine sõita päeva pealt Eestisse tema juurde ja siin kõigele käega lüüa. Sellist kahte nädalat ei soovita ma tõesti mitte kellegile! Rohkem ma aga tema asju siin lahti seletama ei hakka, sest see on väga isiklik teema.

Kirjutan hoopis sellest, mis minu endaga siin toimub. Sellest võin natukene detailsemalt lobiseda.
Nagu Te ilmselt olete juba mu varasemates postitustes tähele pannud, siis juba väga pikka aega on mind kiusanud üks kahtlane haigusevimm. Kõik sai alguse juba augustis, kui üks päev lihtsalt keha ei kuulanud sõna ja nõudis puhkust. Tohutu nõrkus kehas, peavalud jne. Püüdsin küll puhata, et kehal toibuda lasta ja korraks tundus, et see isegi mõjus. Siis tuli kätte september ja asi hakkas jälle hoogu üles võtma. Oma sünnipäeva päeval suutsin ma välja väänata oma jala ja juba nädal hiljem Eestisse sõites, tundsin ma, kuidas hakkab tekkima nohu. Terve tee sinna sõites tundsin, et midagi tahab kurgu kaudu alla vajuda, kuid reisiärevusest ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu. Päeva või kaks kodus olles, sain aru, et tekkinud on ka palavik ja lisaks midagi põskkoopa põletiku taolist. Kogu Eestis olemise aja püüdsin ennast ravida koduste vahenditega ja juba augustist alates võetud valuvaigistid jäid ka nüüd igapäevasteks kaaslasteks palaviku ja valu leevendamisel. Viimased päevad enne tagasi sõitu tekkisid juurde ka kõrvavalud. Kuna Eestis enam mul haigekassat ei olnud, siis mõtlesin ära kannatada ja kohe Norra tagasi jõudes siin arsti juurde minna. Kuna kolimine ja uue maja ärevus oli suurem, kui soov hakata arsti vahet jooksma, siis esimestel päevadel tagasi olles ravisin ma ennast ikka ainult valuvaigistitega. Neid võtsin ma eestist kaasa kohe hulgimalt (lausa 5 pakki), kuid originaalis olid need mõeldud ikkagi mu kuulsate peavalude vastu, mitte igapäevaste maiustuste asemel.
Lõpuks aga läks kõrvavalu nii hulluks, et võtsin kokku ja läksin siis arsti juurde. Ja teate, mis mulle sealt öeldi! Võta valuvaigisteid edasi ja lase Otrivini ninna! Isegi haiguslehte ei kirjutatud. Eestis kipuvad arstid seda küll ise sulle pähe määrida. Esimese hooga ma isegi arvasin, et see ehk aitabki. Et ongi nohu juba kõrva löönud ja kui nohu välja saab (Otrivini abiga) siis kaob ka kõrvavalu. Võtsin oma valuvaigistitest sõpru jälle edasi ja püüdsin samal ajal ka tööd teha. Kuni asi hakkas jälle iga päevaga järjest hullemaks minema.
Istusin ööd/päevad üleval, kuna hingata ei saanud, sest õhk ei käinud läbi nina mitte kuidagi moodi. Öö jooksul pidin vahetama vähemalt kaks korda voodilinu, sest higistasin nagu hullumeelne (nendel hetkedel, kui suu kaudu hingata püüdes silm lihtsalt kinni vajus). Hommikuti püüdsin oma kuivaks hingatud suud seest poolt niisutada, sest huuled ja keel olid suu kaudu hingamisest juba täiesti tuimad ja katki. Rääkimata sellest, et iga kord nuusates tahtis pea suure surve tõttu otsast lennata ja lukus kõrvad tegid meeletut valu. Õhupuudusest tekkisid ka tohutud peavalud.
Täpselt kuu aega kannatasin ja ravisin ennast peale valuvaigistite kõige muuga, mis põskkoopa põletiku vastu aitama peaks. Tanel tegi mulle soolakotte, kuuma auru igasugu erinevate variantidega. Olin isegi paar päeva nn kuuma sidrunitee dieedil. Ega see söömine polnud mu jaoks enne sedagi eriti oluline enam, sest olemine oli ikka väga hull. Ma isegi ei mäleta enam kõike, millega ma siin ravida ennast proovisin!
Igaljuhul viis Tanel mind lõpuks jälle arsti juurde ja enne ei lubanud kabinetist välja tulla, kui mingi selguse saab. Kui esimene kord vaatas arst vaid korraks mu kõrva ja võttis näpu otsast verd (mis näitas, et põletikku pole), siis seekord sattusin hoopis asjalikuma ja hoolivama arsti juurde. Ta uuris kõike väga täpselt, et kui kaua, kustkohast jne valutab. Isegi vereprooviks ei jooksutanud mind maja peal ringi, vaid tõi ise kõik vajalikud asjad kohale (muidu ikka võtab verd ju hoopis teine inimene ja hoopis teises kabinetis). Loomulikult käisid sinna juurde igasugu pulsi ja vererõhu mõõtmised, kopsude kuulamised jne. Lõpuks võttis isegi mu täis nuusatud salvrätist kaks proovi (eriti ilus see pilt just polnud, mis selle seest avanes)! Lõpuks kirjutas mulle välja antibiootikumid ja küsimise peale ka haiguslehe. Et tegemist oli reedese päevaga, siis nädalavahetuse jagu tablette sain kohe kaasa, järgmised pidid jõudma minuni esmaspäeval postiga. Apteek asub meil siin alles 3 tunni autosõidu kaugusel ja nii nad saadavadki retseptiravimid postiga koju. Hakkasin siis kohe usinalt kaasa antud tablette võtma.
Järgmisel hommikul ärgates oli pool nägu tuim ja kõhus tohutud valud. Selleks ajaks, kui kõhuvaludest lahti sain, oli näo tuimus minu jaoks juba väga väike asi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see muret tekitama. Lõpuks esmaspäeva õhtul helistas mu ema Eestis perearsti nõuande telefonile ja sai väga ehmatava uudise. Ka Taneli ema tegi samal ajal paar kõnet ja tulemus oli üsna sarnane. Nimelt pärast minu sümptomite teada saamist kiputi arvama, et mul võib olla juba põskkoopa põletik nii kaugel, et on tekkinud ka mingi kolmknärvi põletik, mis võib viia näo halvatuseni. Rääkimata sellest, et see võib ka ajju edasi minna. Soovitati kindlasti kiiremas korras minna traumapunkti ja lasta teha röntgeni pilt, sest näo tuimus pole enam naljaasi. Kuna meil siin traumapunkti niimoodi kohe võtta pole, siis palusin oma ülemusel minu eest helistada numbril, mis peaks selliste kiireloomuliste asjade puhul toeks olema. Ise ei helistanud ma sellepärast, et vältida kahe mitte emakeelt rääkiva inimese vestluses tekkivaid arusaamatusi. Pärast mõnda aega telefoni otsas Bodo kiirabiga, helistati mulle tagasi kohalikust perearsti keskusest ja hakkasin jälle kõiki oma sümptoimeid telefoni teel lahti selgitama. Lõpuks kutsuti mind vastuvõtule ja hoiatati, et kui vaja röntgenit, siis tuleks veel üks pikem sõit ette võtta Hamaroysse (umbes 1,5 tunni autosõidu kaugusele).
Umbes tunni istusin ma juba kolmandat korda seal Leinesfjordi arstikabinetis, kui tema mind jälle üle uuris ja samal ajal Bodo arstidega nõu pidas. Lõpuks otsustati, et pean järgmisel päeval esimese paadiga sinna sõitma ja vajadusel ka haiglasse jääma. No kui pärast uuringuid tuleb välja, et vaja manuaalset sekkumist (nohu süstlaga välja tõmbamist või midagi taolist).
Nii ma siis läksingi teisipäeva hommikul üksinda Bodosse seiklema. Tanel minuga kahjuks kaasa tulla ei saanud, sest just samal päeval oli meil tähtis grupp tulemas ja tema pidi nende eest hoolt kandma. Õnneks tuli mulle sadamasse ülemuse naine vastu ja tema toimetas mu siis haiglasse ja õigesse osakonda. Oi kui suureks see maja seal ehitatud on! Ligi 10 korrust ja ehitustööd käisid ka ümberringi. Nina-kõrva-kurgu osakond oli täiesti uus ja töösüsteem töötas üsna hästi. Minule mingit kindlat vastuvõtu aega määratud ei oldud, sest keegi ju ei teadnud täpselt, mis kell ma jõuan. Sellest hoolimata pidin ma ukse taga ootama vaid umbes 15 minutit. See andiski mulle aega maha rahuneda ja toibuda ja nina võimalikult tühjaks nuusata :D
Arst oli tore, noor ja asjalik. Kuulas mind jälle hoolikalt üle, vaatas nina seestpoolt ja katsus ka näo üle. Küsis igasugu küsimusi ja lõpuks avastas ka, et mu reedel võetud tatiproovi tulemused on tulnud. Sellest tuligi välja, et mulle oldi (juba kaks korda) välja kirjutatud valed antibiootikumid. Sellepärast mingeid tulemusi näha ei olnudki. Näo tuimust selgitati aga hoopis sellega, et mõni närv on ehk samuti umbe läinud ja see peaks õigete ravimitega samuti tagasi tõmbama. Pärast vanema kolleegiga nõu pidamist arvati, et uuringuid ma seekord ei vaja ja nii kirjutatigi mulle järjekordsed uued antibiootikumid välja. Igaks juhuks pandi ka uus vastuvõtu aeg. Nii et kui kolme nädalaga asi ei muutu, siis peaksin tagasi minema. KOLM NÄDALAT veel kannatama! Oi ma olen väsinud juba! Ehk ikka saab varem asja korda.
Kohe samas haiglas ostsin oma uued tabletid välja ja võtsin esimesed 4 tabletti ka sisse. Kuna tagasi Helnessundi mineva paadini oli veel 6 tundi aega, siis veetsin paar tundi lihtsalt Bodo haiglas pingi peal sarju vaadates. Shoppamiseks enam jõudu ja võimalusi ei olnud, kuid vaikselt sadama poole jalutades sattusin ühte kaubanduskeskusesse küll. Natukene ma ikkagi tuiasin seal ringi ka aga ostma mu käsi lihtsalt ei tõusnud. Puhkasin veel natukene pingi peal ja võtsingi suuna sadamasse. Õnneks seal vahemaad väga suured ei olnud. Haiglast sadamasse on maksimum 20 minutit jalutada. Ilm oli küll külm ja hall aga õnneks ei sadanud midagi taevast alla. Sadamas istusin veel umbes paar tundi sarju vaadates ja oligi paadi aeg käes. Tunnike sõitu ja olingi kodus tagasi. Jube põnev päev!

Tänaseks olen neid uusi antibiootikume võtnud alles kolm päeva ja enesetunde kohta võin öelda, et on kõvasti parem küll, kui eelmine nädal. Loomulikult on raskusi kõige selle jama nina kaudu välja saamisel aga vähemalt on peavalud kadunud ja öösel õnnestub juba ühe ninapoole kaudu ka hingata.
Natukene rahast ka. Kogu selle arstide vahet jooksimisele olen kulutanud 246+270+320+242+242+190+ üks veel saamata arve õhtuse eri vastuvõtu eest= umbes 1500 NOKi. Ehk siis juba praegu umbes 160 eurot! Rääkimata siis veel sissesöödud valuvaigistid ja kõik muu sellega kaasnev. Lisaks olen kaotanud üsna mitmed kilod, nii et tänase päeva seisuga kaalun ma 52 kg, mis ei ole minu vanuses inimese kohta enam eriti tervislik. Ja kahjuks ei ole ma ikka veel terve, nii et jumal teab mis mind veel ees ootab.

Küll nüüd sai pikk postitus, kuid loodan, et see kõik selgitab nii mõndagi, miks blogis nii vaikne on olnud. Üldjuhul ma nii jutukas oma eraelust jah ei ole aga tegin seekord väikese erandi. Andke siis andeks!

You Might Also Like

4 kommentaari

  1. Seda küll väga kurb kuulda, et tervis niimoodi käest ära :( Ma väga vähesel määral tean, mida tunned, kuna isegi just olin põskkoopapõletikus. Tore on see, et leidsid jõudu ja jaksu seda pikka juttu siia kirjutada ja teada anda, et miks vaikus mõni aeg olnud on, seega müts maha Sinu ees, et seda tegid! Kiiiiret paranemist Sulle, saadan kõik kõige paremad soovid sinna kaugele mägede taha. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armas on selliseid positiivseid kommentaare saada! Eriti kui juba tekib lootusetuse tunne, et ainult iseendale neid postitusi siin kirjutan ;) Kuigi, eks just sellest iseendale kirjutamisest mu blogi ju alguse saigi.
      Ma igal juhul tänan väga su siiraste soovide eest ja selle toreda kommentaari eest ka!

      Delete
  2. Oh sa nummal küll! Ma lugesin ja lugesin, ning lootsin, et järgmise lause ajal on sul juba parem. Mul on tohutult kahju, et sa pidid nii kaua kannatama. Ime ka, et sul kõhuvalud ei tekkinud, kui oled nii palju valuvaigisteid söönud - eeldades, et need olid ibuprofeeni sisaldavad. Igatahes mul on hea meel, et sa ennast paremini tunned ja loodan, et saad koleda nohu ja kõik muud toredused seljatatud. Mõtlen su peale ja kallistan kõvasti! <3

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks praegu on veel ööd ja hommikud piinarikkad aga õhtud on juba täitsa asjalikud. Ja õnneks pole juba neli päeva valuvaigistitest "sõpru" võtma pidanud. Tundub, et asi liigub paremuse poole, kuid võiks ikkagi kiiremini minna :D Ei mäletagi enam, mis tunne on terve olla.
      Tänan kallistuse eest ja vastan samaga :D

      Delete