Teekond uude ellu

Friday, May 08, 2015

              Lõpuks ometi on aeg selle kaua oodatud postituse käes, kus kirjutan natukene oma teekonnast Norra, Helnessundi. Kohta, kuhu plaanin esialgu jääda üsna mitmeks aastaks. See koht siin on tõesti super ja lähiajal pommitan ma Teid kindlasti päris mitmete pildipostitustega. 
Täna aga kirjutan ainult teekonnast siia.

Alustangi siis päris algusest!
Nagu paljud juba teavad, siis tulin Norra oma autoga, kuna esiteks oli mul veel päris palju asju kaasa võtta ja teiseks ei tahtnud ma traumeerida Frodot. Ta pole kunagi lennukiga sõitnud ja olen kuulnud, et lemmikloom pannakse tavaliselt puuriga pagasi juurde. Minu arust on see kohutav ja arvan, et mu väike Frodo oleks saanud sellest kohutava trauma. 
Sõidukaaslaseks oli mulle mu õemees Sepp. Ja kui alguses natukene muretsesin, et mida meil omavahel nii pikal teel rääkida on, siis pean tunnistama, et see oli mõtetu mure. Saime väga hästi läbi ja nüüd arvan, et temaga koos võiks ka luurele minna :D
Teekond algas meil teisipäeva hommikul, kui 7.30 alustasime sõitu Helsingisse. Seal tegime väikse ringi T juurde ja u 11 ajal hakkasimegi liikuma. 
Terve päeva sõitsime läbi Soome põhjapoole. See oli üsna tüütu ja igav sõit. Päeval oli küll hea sõita aga vaadata polnud mitte midagi. Kuigi istusin kogu valge aja kaamera süles. 
Üks kahtlase nimega hotell jäi ka teele ja sellest sildist sai Sepp pildi vaid sekunditega. Mina olin sel ajal roolis ja tema pidi pildi tegemiseks kaamera haarama, objektiivi eest kaane eemaldama ja kiirelt pildi tegema. Vb pole see Teie jaoks midagi erilist aga meie jaoks oli see nimi lihtsalt naljakas.  
Mida rohkem põhjapoole jõdsime, seda rohkem langesid ka temperatuurid. Lõpuks olid kõik teeäärsed veekogud jääga kaetud. Pean ära mainima, et mu reisikaaslane sõitis enamuse teest paljajalu. Juba umbes poole tee peal maksis see talle ka kõvasti kätte, kuna ta jäi üsna haigeks. Siiani pole päris terveks saanud. 
Õhtuks jõudsime Rootsi ja siis alles hakkas meie reisi raskem osa. Esiteks olime me juba terve päeva sõitnud (tegime küll mitu väikest peatust Frodo jaoks), teiseks hakkas väljas pimedaks minema ja kolmandaks ei teadnud me kumbki, mis teeolud ees ootavad. Rootsist mul küll pilte eriti pole, sest mida ma pimedas ikka pildistan aga mõne video tegin küll. Muidu olid teeolud üsna head, kui vahepealne lumesadu välja arvata. See oli päris tugev aga õnneks olid teed ikkagi puhtad. Teeäärsed olid aga üsna paksu lumega.
Leppisime Sepaga juba varakult kokku, et kõrvalistuja ehk siis mina, on samamoodi üleval. Väsinud oli ju temagi ja mõlema turvalisuse huvides püüdsin olla kogu sõidu üleval. 
Sepal oli väga veider viis mind ärkvel hoida. Nimelt rääkis ta mulle õudu jutte põhjapõtradest, kes lihtsalt tee peal passivad. Nii ma siis vahtisin pm pool Rootsi teed teeäärseid, et Sepp mõnele põdrale sisse ei sõidaks. Lõppude lõpuks ei näinudki ma mitte ühtegi põhjapõtra aga selle eest nägime oma 50 valget jänest. Neist üks oleks lausa oma elu meie rataste alla jätnud, kuid õnneks sai Sepp enne pidama. Mõelge siis, mis tunne põdraga tee peal kohtuda oleks olnud!
A... ühte tavalist põtra nägime ka. Ja paari rebast.
Üle Norra piiri saades ei suutnud ma enam ärkvel olla ja mul lubati õnneks üks väike uinak teha. Seda sain vaid u pooleks tunniks, kuid abiks oli seegi. Siis hakkasid tunnelid ja vot need olid minu jaoks alguses hirmsad. Vähe sellest, et mägede vahel hakkasid mu kõrvad lukku lööma, siis tunnelites hakkas süda kergelt pahaks minema. 
Hommiku saabudes hakkasime ka meie lõpuks kohale jõudma. Mida lähemale me jõudsime, seda ilusamaks vaated muutusid. Eriti ilusad olid vaated päikese tõusu ajal.
Meie kogu teekonna pikkus oli 1700 km ja kokku olime üleval täpselt 24 tundi. 
Saime küll natukeseks magama aga sellega polnud meie sõit veel sugugi lõppenud.
Juba samal päeval ootas meid veel ees üks üsna pikk sõit.
Sellest aga siis juba mõni järgmine kord. 

You Might Also Like

2 kommentaari

  1. Ma juba pikemat aega mõtlen, et kas sa oled kirjutanud ka, mida sa seal tegema hakkad või tuleb selle kohta hiljem postitus (kui üldse)? :)

    Muidu - edu, elu kokkupakkimine ja mujale minemine pole lihtne :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega see kolimine lihtne pole olnud jah aga sain hakkama ja olen uhke enda üle. Selliseid suuri muutusi on minu elus väga harva :D
      Siiani ei ole ma veel kirjutanud sellest mida siin teen, sest enne kohale jõudmist ma väga täpselt ei teadnudki. Nüüd aga olen vaikselt sisse elanud ja võin sellest lähemalt kirjutada küll. Ilmselt siis, kui oma majakese ka kätte saame, siis kirjutan lähemalt ja jagan ka pilte :D

      Delete