Uus hobi

Tuesday, February 24, 2015

Täna räägin Teile lähemalt oma uuest hobist.
Alustan aga päris algusest. 
Kunagi aastaid aastaid tagasi, vist isegi oma 14 aastat, käisin ma oma tolleaegsete sõpradega Kuutsemäel aastavahetust tähistamas ja samas ka natukene talisporti harrastamas. Kui teised olid varem mäe peal käinud, siis minu jaoks oli see täiesti esimene kord. Lapsena olin küll koolis murdmaad suusatanud, kuid sellest olid mul väga halvad mälestused. On siiani tegelikult. Mõtlesin siis, et proovin mäesuusatamist. Ütleme aga nii, et ka see ei sobinud mulle kohe mitte. Panin poole mäe peal suusad alla, komberdasin natukene ja järsku kihutasin kohutava hooga alla tõstuki posti otsa. See oli kohutav. Suure hirmuga jõudsin veel tõstukiga mäe otsa ja veel suurema hirmuga pool teed tagumiku peal jõudsin samasse kohta kust alustasin. Kes Kuutsemäel käinud, see teab, et mäe keskel asub majake kohviku ja muu sellisega. Sinna ma pidama jäingi ja rohkem ma enam suuski alla ei pannud. Mitte kunagi enam! 
Samas mägi aga kutsus ja aastaid hiljem hakkasin unistama lumelaua proovimisest. Mõte sellest on viimaste aastate jooksul aga järjest rohkem meeldima hakanud ja nüüd, kui meie hea sõber juba teist aastat järjest Kõrgestani lumalaua reisile läks, tegime kindla otsuse sel aastal ka ise asi ära proovida. 
Minu mõte oli esialgu varustus rentida aga Tanel arvas, et ma pärast esimest korda suurest hirmust asja jälle pooleli jätan ja ei tahagi enam proovida. Aga, et kui omal asjad olemas on, siis ei saa niisama lihtsalt pooleli jätta. 
 Hindasi lähemalt uurima hakates avastasime ka, et kõikides spordipoodides on talispordi asjad väga suurte soodukatega. Plaan mõlemale kogu komplekt osta haudus mõned päevad ja esimesed asjad valisimegi välja Hawaii Expressist. Siis käisime ka Helsingis, kust saime mõlemale kiivrid, kindad, Tanelile saapad ja minule prillid. Järgmisel päeval valisime Hawaii Expressist välja ka joped ja vormistasime oma lõpliku ostu. Peale jopede saime sealt siis veel mõlemale lauad, klambrid, spetsiaalsed sokid ja minule saapad. Puudu jäid veel mõlemale korralikud püksid ja Tanelile prillid. Esialgu saame kasutada oma juba olemasolevaid pükse, kuid kuna need on juba vanad ja kulunud, siis ei pea need enam hästi veele vastu. Neid aga vaatame hiljem. 
Minu komplekti hinnaks oli natuke alla 500 euro ja näeb välja selline:
Taneli komplekt oli väheke kallim, natuke alla 600.-
Nüüd aga siis hoopis sellest esimesest korrast mäe peal.
Meie läksime esimene kord proovima lähimasse võimalikku kohta, Kiviõli Seiklusparki. Aga, et meie praegused talveolud ei ole just kõige paremad, sellepärast pidime natukene enne ikka uurima ka sealseid lumeolusid. Õnneks seal natuke lund oli ja pühapäeval, tugeva pohmelliga, me suuna sinna võtsimegi. Kohale jõudes avastasime aga nii meeletult tugeva tuule, et see tahtis lausa parklas juba jalad alt viia. Lund oli aga AINULT mäe peal, kuid seegi oli väga jäine ja kõva.
Kui aga juba tuldud sai ja soov laud sisse õnnistada suur, siis otsustasime mäele minna. Esimene kord panime laua alla laste mäel. Õnneks oli see ka tasuta, nii et me ei pidanud kohe suurt raha välja käima. Suureks abiks oli meile ka sõber, kes ise meid selle sõidu mõttega nakatas.
Nüüd aga siis asjast.
Kui olin ühe jala laua külge kinni saanud, siis edasi läks asi juba keeruliseks. Selleks, et teist jalga kinni saada oli mul vaja sõbra abi, sest laud tahtis lihtsalt alt libiseda, nii libe oli. Lõpuks sain jalad kinni ja edasi pidin libistama ennast tõstuki poole. Laste mäel ei ole samasugune tõstuk, kui suure mäe peal aga ka sellega oli esimene kord mäkke saamine päris keeruline. Sain ühe korraga ilusti üles ja siis juba läkski õppimiseks. Esimene mäest alla saamine oli minul rohkem tagumiku peal ja võttis päris kaua aega. Kukkumine oli valus nii tagumikule, kui ka kätele. Eks kukkumistele andis hoogu ka see meeletult tugev tuul ja valu tegi hullemaks ka jäine kunstlumi. Mitte, et ma nüüd siin oma kukkumisi välja vabandaks aga tuul oli tõesti kõva. Lausa nii tugev, et poole päeva pealt pandi suure mäe tõstukid seisma.
Kolmas kord laste mäest alla laskudes hakkasin aga asjale pihta saama ja kukkusin vaid korra. Seda muidugi kõige jäisema koha peal. Paar korda veel mäest alla ja mõlemad korrad vaid ühe kukkumisega.
Kogu proovimisest oli minu jaoks kõige raskem just laua peale püsti saamine. Teiseks
aga see, et tagakandi peale pidama jääda. Kippusin ennast liiga palju tahapoole kallutama ja tänu sellele ka rohkem aega tagumiku peal veetsin.
Kokkuvõttes aga olen ülimalt õnnelik, et selle otsuse proovida tegin ja juba kibelen mäele tagasi. Esimest korda elus ootan lund ja talve tagasi. Olgugi, et keha valutab täna kohtavalt palju ja raskusi on isegi tassi käes hoidmisega. Aga kõik see valu on seda väärt!

You Might Also Like

0 kommentaari